Rannarootslaste murdepärimus

Eestirootsi murde arhailisus ja unikaalsus

Ajalooliste rannarootsi asualadel säilis eri piirkondade murdekeel kuni Teise maailmasõjani. Neid, kes räägivad murdekeelt vähemal või rohkemal määral nii siin kui ka teisepool Läänemerd, on jäänud väheseks. Paraku on rannarootsi murdekeeled kõnekeelena välja surnud ja kuna okupatsiooniaeg kestis nii pikalt, et vanavanematel ei olnud võimalik ja ka soovi rääkida neil aastatel enda laste- ja lastelastega nende endi kodukeeles, siis ei ole võimalik enam seda protsessi tagurpidi keerata. Küll on ilmunud murdekeelt tutvustavaid raamatuid.

Huvitav fakt: Eestirootsi murretes on säilinud vanaskandinaavia keelest pärinevad diftongid

https://www.folklore.ee/tagused/nr68/asu.pdf

Eestirootsi puhul on kindlasti iseloomulik ka see, et eestirootsi keel ei moodusta ühte enam-vähem ühtset murret, vaid jaotub mitmeks väiksemaks murrakuks, mis tänu suhtelisele isoleeritusele üksteisest on hästi eristatavate murdejoontega. Eestirootsi ühiskeelest (rootsi k högspråksvarianten) saab rääkida alles seoses koolisüsteemi arenguga 1800. aastate lõpus ja 1900. aastate alguses (Lagman 1979: 7). Eelkõige häälduse ja sõnavara järgi võib eestirootsi murdeala jagada neljaks piirkonnaks (Lagman 1979: 5). Neist kõige suuremaks on Noarootsi-RiguldiVormsi (Nuckö-Rickul-Ormsö), mille alla kuulub ka Osmussaare (Odensholm) murrak ja varasemalt Hiiumaal kõneldud murrak koos Gammalsvenskby murrakuga Ukrainas. Suuruselt teiseks murderühmaks on Pakri-Kurkse-Vihterpalu (Rågöarna-Korkis-Vippal), millele järgnevad Ruhnu (Runö) ja Naissaare (Nargö) murrak. Eestirootsi murdeid on tugevalt mõjutanud eesti keel, millega eri piirkondade kõnelejad puutusid kokku erineval määral, nt olid varemalt sellised väikesaared nagu Vormsi, Ruhnu, Osmussaar ja Pakri saared ning Riguldi piirkond täiesti rootsikeelsed ja seal oli kokkupuuteid eesti keelega ka vähem, samal ajal kui Naissaarel ning Kurksi ja Vihterpalu piirkondades elasid rootslased ja eestlased kõrvuti ning ka eesti keele mõju oli seal suurem. Rootsi ja eesti keele kontaktid on aga kahtlemata kaasa toonud mõjusid mõlemal suunal (Eliasson 2008: 2051–2054). Eestirootsi mõjusid eesti keele murretele on põhjalikumalt uurinud Paul Ariste (1931, 1933, 1981) ja Evi Juhkam (1983, 1998, 2000, 2009). /—/ (Eestirootsi keele prosoodia tunnusjooni. Eva Liina Asu, Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi foneetika vanemteadur).