Killuke Skandinaaviat Eesti läänerannikul
Unikaalse Rannarootsi asulate sünnilugu
Enne Teist maailmasõda kõlas Eesti läänerannikul ja saartel eesti ja saksa keele kõrval ka rootsi keel – sealsed elanikud olid eestirootslased, keda nende rannikuäärse asupaiga tõttu nimetati ka rannarootslasteks. Rannarootslaste peamised asualad olid Ruhnu ja Vormsi saar, Pakri saared, Noarootsi poolsaar, Riguldi ja Osmussaar.
Rootslasi elas ka Vihterpalus ja Naissaarel, kuid seal olid nad 1930. aastateks hakanud eestlastega segunema nagu oli rootsi asustus selleks ajaks juba kadunud Hiiumaal ehk Dagöl. Rannarootslased ise nimetasid oma kodukanti Aibolandiks.
Kes on rannarootslased?
Millal täpselt rootslased Eesti rannikule elama asusid, pole päris selge. Esimest korda on mainiti rannarootslasi Haapsalu linnaõiguses aastal 1294. Uusim teooria räägib aga, et rootslased võisid Rootsi suuruselt teiselt saarelt Ölandilt Vormsile ümber asuda juba 13. sajandi alguses.
Rannarootslased olid lihtsad kalurid, karjakasvatajad ja põlluharijad, nii palju kui kivisel maal põldu harida andis. Seda, mis põld andis, müüdi Stockholmi, Turu ja Helsingi turgudel. Ruhnlased olid tuntud ka kui hülgekütid. Eestirootslaste hulgast võrsus meresõitjaid ja laevaehitajaid ning siiani seilab Eesti vetes Riguldis, Spithami külas ehitatud kaljas Hoppet, mis on ühtlasi vanim säilinud Eestis ehitatud purjelaev.
Piirkonnad läbi ajaloo
Interaktiivne Rannarootsi kaart