VILIVALLA KABELI NÄITUS
Teostus:
MTÜ Vippal
Lääne-Harju vald
Rootsi Hariduse Selts MTÜ
Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus
Gustav Johann Magnus von Knorringu Vaestekool
Lydia Einbluth
Lydia Einbluth sündis 9.mail 1898 aastal ja suri 21.aprillil 1942 tiisikusse kodus Kibru külas Tiusse talus.
Tema vanemad:
Ema Anna sünd Fulkan, (märts 1862 – 31.detsember 1938 Tiusses), isa (Priidik) Theodor Einbluth, ( 08.01.1866 – 30.10.1927), abielu registreeritud Kihlatute, mahakuulutatute ja abiellujate …; EAA.5369.1.26; 1892-1919 1894 oktoobris Tallinnas.
Priidik oli pärit AltWerderist, Virtsu Uuepõllu Hendrik Einbluthi ja tema 2.naise Liso, s. Aunpu, poeg.
Priidiku, ehk hiljem vene usku minnes Theodori, tegevusala oli KIVIKE andmetel soldat, raudteelane. Elulugu: töötanud Tallinnas rööpaseadjana. Saatnud Jakob Hurdale rahvaluulet sõjaväeteenistusest Kaunasest ja Tallinnast.
J.Hurda rahvaluulekogu, käsikirja arhiiv:
HII 47 ERA-10349-66737-81402
Priidik Einbluth, lk 119-126
Kirjutise sisu on piibliloo seletus käsikirjalisest raamatust Tallinnast. Alla on kirjutatud: Tallinnast 28 jaanuaril 1894, Lahke tervitustega. Jään ootama (vastust). Priidik Einbluth
HII 33, 515 (4) Hanila-Priidik Einbluth (1891)
Noor kukk laulnud aa peal….rebane…söönud ää.
HII 33, 520:
Head linnuõnne siis (1891)
HIII 27, 204 (10) Väristameserohuga…. (1897)
HIII 23,583/5 tallinn (1896)
Ajaleht Olevik 16.aprill 1894:
98.aruanne vanavara korjamisest: 12 korda saatsivad Priidik Einbluth Tallinnast.
Riigi Teataja nr 56 20.august 1919 teatab:
Baltiski linnavolikogu kandidaatide nimekiri:
13. Theodor Einbluth
Ema Anna kirjeldas Ullo Toomile Vihterpalu rühmatantsu „Kassari“.
Nende lapsed: Georg 4.4.1895, Liidia 26.4.1898, Stefan 16.6.1901 (Massu valla nimejuhataja EAA 1036.1.91 aasta 1904,lk 166 (173)), Surnud 1907 veebr, 5.aastane, reg. Risti Õigeusu kirikus.
1926. on Vihterpalust foto rahvariietes naistega, tagumises reas Lydia Einbluth (Anu Engblomi andmeil Tiusse Saunast). Anu kirjutab ka, et käsitööringi fotod ja ka Alliklepa kooli avamise fotograaf on Lydia Einbluth. Lydia oli Pürksi rahvaülikoolis extra õpetaja alates 20.10.1926 (Minnesskrift 1918-1928) ja majapidamise ainete õpetaja aastatel 1927-1930 ja 1932-1935. 1935.aastal oli koolil rahalisi raskusi ja õpetajatel olid palgad saamata. Vbl siis sai sealt lahti. Kustbon 23.10.1930 kirjutab: preili Lydia Einbluth töötab Kurkse koolis.
1939 aastal abiellus Lydia Julius Tiismanniga, päevapiltnikuga Ambla vallast Järva maakonnast. 1940.aastal vahetasid perekonnanime, uueks nimeks võtsid RAUDLA.
15.juunil 1941.aastal võeti Julius kinni ja 8.juulil 1942 tehti Sverdlovskis otsus: 3.aastaks asumisele Sevurallagi. 1990.aastal küsiti Eestist Juliuse kohta andmeid. Selgus, et peale 3 aastast karistuse kandmist Novosibirski oblastis on tema saatus teadmata. Rehabiliteeriti oktoobris 1990. Elektroonilise memoriaali nr #0000187801.
Lydia elas kodus Tiusses Kibru külas. Ta jäi haigeks ja suri kodus tiisikusse 21.4.1942, 43 aastat ja 11 kuud vana, abielus, maetud Ristile 26.4.1942.
Johan Benström
Johan Benström (15.02.1861-17.01.1941)
Johan Benström Pärtli talust andis Alliklepa rootsi kooli ehituseks krundi.
Endine Noarootsi koguduse õpetaja Sven Danell, kes viibi Eestis aastatel 1930-1936, on Vihterpalu rootslastest kirjutanud raamatus „Kuldrannake“, kirjastus „Ilmamaa“ 1999. Lehekülg 67:
Ühel esimestest Vihterpalu-sõitudest juhtus kummaline lugu. Kitsal külateel pidin ma ratta seljast maha hüppama, et hobusevankrile teed anda. Töövankril istus kaks naist, rätid peas. Me tervitasime vastastikku eesti „terega“ ja möödusime üksteisest. Aga kohe pärast seda pidasid naised hobuse kinni ja hüüdsid mind eesti keeles. Ehkki ma olin selles keeles veel peaaegu täielik võhik, tundsin ära sõnad „rootsi õpetaja“ ja mõistsin, et nad küsivad, kas mina see olengi. Seda õnnestus mul arusaadaval moel kinnitada, ja nüüd külvati mind üle eestikeelsete sõnade vooluga, mis oli nii äge, et ma asjatult püüdsin õngitseda sellest kosest mõnda üksikut arusaadavat sõnatüve. Kordamine on aga tarkuse ema ja kui mõlemad olid oma kümme korda korranud ilmselt väga tungivat palvet, hakkasin ma eristama sõna „armulaud“. Ma tundsin juba sõna „laud, ja sõna „arm“ olin ma kuulnud kirikus, see pidi olema seoses religiooniga. Ehk tähendas „armulaud“ sedasama mis rootsi nattvard! Vahest soovisid naised, et ma annaksin kellelegi haigele armulauda? Osutasin paljutähendavalt oma talaarile pakiraamil, kus asusid ka armulauariistad. Naised pöörasid otsa vankril ümber ja mina järgnesin neile, tumm nagu keeletu loom. Lähenesime Alliklepale, väikesele külale, kus otse alatasa kohiseva mere rannal seisis vana tuuleveski.
Minu ees sammu sõites jõudsid naised tallu, kus nad hobuse eest rakendasid ja lasid ta omapead ringi kõndima. Läksime üle rohtukasvanud õue, kus vabalt uitas ja nosis rohtu suur must pull, ilma et tal kodustamise märgiks kas või ninarõngastki oleks olnud, ja astusime majja. Ruumikas köök oli nagu harilikult ühtlasi elutoaks. Laepalkide peale oli kuivama pandud puumaterjali, võis näha, et tegemist oli tulevaste saanijalastega. Roovidelt ja ritvadelt rippus õlitatud kalurisaapaid, sibulavanikuid, kalapüügiriistu ja üks härjapõis. Suure pikendatava laua ääres istus kummargil vana mees, nii et lopsakas kaheharuline hall habe vohas laual. Ta oli hiiglase kasvu ja tema kortsuline, uhke kotkaninaga nägu oleks väärinud skulptori meislit. Iga hingetõmbe juures ägas ta valude pärast. Nähtavasti oli tal vesitõbi ja ta sai hingata ainult istukil olles. Naised näitasid näpuga tema peale ja kordasid sõna „rootslane“. Niisiis selle vanamehe pärast oligi mind kutsutud.
Piht, mis nüüd järgnes, oli kõige napisõnalisem, mida mul on tulnud vastu võtta. Püüdsin igal viisil vanamehega jutule saada, aga mida ma ka ei ütelnud, oli vastuseks ikka üks ja seesama: „Issand Jumal, Issand Jumal!“ Lõpuks mõistsin, et need olid ainukesed selles olukorras kasutuskõlblikud rootsikeelsed sõnad, mida ta oskas. Nõnda pidi sellest pihik piisama. Võtsin välja pühaks talituseks vajalikud esemed ja andsin talle armulauda rohke laulu ja kogu pidulikkusega, mis oli minu võimuses. Ehkki me ei olnud võimelised sõnagi vahetama. Jäi mulle kindel mulje, et olin temaga nähtamatu altari ees kokku saanud. Kui haigele armulaud antud, seadsin sammud teistesse kodudesse.
Ma ei mäleta, kui palju kulus aega, enne kui ma uuesti juhtumisi Pärtli talu (Bertelsgården) külastasin. Aga ma tean, et armulauda andsin ma kõige kuumemal südasuvel ja et järgmisel korral tulin ma jäisel talvepäeval. Oleksin äärepealt küsinud, kui kaua vanamees veel elas ja kas ta kannatas ka viimasel hetkel suuri valusid. Sest surmahaigena, nagu ta pihi ja armulaua ajal oli, ei võinud ta pärast seda kaua elada.
Minu hämmastus oli suur, kui nägin eesootavat vaatepilti. Eeskojas seisis omavalmistatud männipuust kirst. Kaas oli pealt ära ja kirstus puhkas minu vana sõber, surma hõbedane kuma habemel ja näojoontel. Suurest köögist tuli välja teema laiaõlgne poeg värskelt hööveldatud, vaigu järele lõhnava ristiga. Tallu oli kogunenud hulk rahvast vanameest ära saatma. Mind tervitati südamlikult ja paluti mu lugeda ärasaatmispalvet. Olin hea meelega nõus, ja kuna olin nüüd juba õppinud tublisti eesti keelt, tahtsin seda lugeda nende oma keeles. Ei, ütles poeg eesti keeles, palve olgu ikka rootsi keeles.
„Aga teie räägite ju kõik eesti keelt,“ vastasin eesti keeles, „ega mõista sugugi rootsi keelt.“
Kodakondsed kogunesid minu ümber kokku. Kõik kõnelesid eesti keelt ja palusid, nagu oleks see nende kõigi südameasi, et palvet loetaks rootsi keeles. Pisut segadusse aetuna tegin nende tahtmist ja laulsin ka ühe rootsi kirikulaulu. Seejärel lahkusin, sest mu aeg ei võimaldanud nendega koos surnuaiale minna. Matuserong hakkas liikuma, kõige ees veoregi kirstu ja ristiga, siis poeg, ohjad pihus, ja lõpuks 15-20 sugulast, kes võtsid üles laulu, mis kajas üle talveunne tardunud kaluriküla:
Nüüd surnukeha matame,
Ja usume kõik kindlaste,
Et viimsel päeval rõõmuga
Ta jälle tõuseb elama.
Läksin mõtlikult oma teed. Mis oli õieti selle innu taga, millega nõuti rootsikeelset kodust ärasaatmise palvet? Seletuse sain alles palju hiljem. Vihterpalu rootsi kooliõpetaja proua Martha Gottkampf jutustas mulle, et Pärtli talu vanaperemees oli juba palju aastaid – ammu enne seda, kui mina Eestisse tulin ja siinkandis hakati rootsikeelseid jumalateenistusi pidama – tihtipeale korranud: „Kui mina suren, siis tulgu rootsi õpetaja ja matku mind rootsi keeles.“
See ei ole romantiline väljamõeldis, vaid sulatõsi, et üks Vihterpalu vana kalur hindas nii kõrgelt rootslaseks olemist.
Kuigi autor on segi ajanud Pärtli ja Antaste talud Alliklepa külas, hinnati rootslaseks olemist kõrgelt mõlemas talus.
Vanamees, kellest autor kirjutas, oli Kristjan Benström (10.07.1842-10.01.1931), kes elas Antastel. Pärtli taat, Johan Benström, kes lubas oma maale rootsi kooli ehitada, oli Kristjani venna, Penti, poeg. Kõik nad puhkavad Vilivalla kalmistul.
Perekond Lindström
Fritjof Lindströmi (s.1936) mälestused põgenemisest juulis 1943.
Örebros elav Fritjof Lindström on pärit Ugla-Mäe talust Ugla külast. KUSTBONis detsember 2013 kirjeldab ta oma lapsepõlve ja Rootsi põgenemist juunis 1943:
Minu vanematel, Idal ja Thomasel, oli Ugla- Mäel väike majapidamine. Meil oli paar lehma, siga, kanad, lambad ja üks hobune. Isa oli huvitatud õuntest ja istutanud aeda 30 õunapuud. Hea saagi saamiseks leidus ka paar-kolm mesitaru. Talust saime oma toidu, aga ega muuks palju üle ei jäänud. Sellepärast käis mu isa kalal. Enamasti räim ja tursk aga vahel ka lest ja angerjas. Vahetuskauba ja müügi läbi elasime kenasti, kuigi mingit raha ”poekauba” jaoks ei olnud. Sõja ajal oli eriti kitsas.
Meie talu maa oli saadud minu vanaisa Hindreku talu tükeldamisel. Tema ja vanaema Lisette talu asus ainult 30-40 meetri kaugusel. Oma isaema ma vaevalt mäletan. Ta sünnitas viisteist last, paljud nendest surid noorena, eriti tüdrukud.
Emaema Lenat ja emaisa Johanit ma ei mäleta. Emal oli kaks õde ja üks vend, Maria, Betti ja Erni.
Vasakult: Ida Sofia, s. Lingrön (1901-1954), Fritjof (s.1936), Toomas Albert Hindreku p. (1899-1980), seisab Elmar (1927-2007).
Nõukogudevene okupatsioon 1940-1941
Minu esimene sõjamälestus pärineb 1940 aasta jaanipäeva ajast. Isa parandas angerjamõrdu ja oli tõmmanud need pikalt lahti, need ulatusid üle külatee. Ma olin õues ja äkki kuulsime Tallinna poolt laulu ning mootorimürinat, isa jooksis ja tõmbas mõrrad õue rohu peale tagasi. Tulid kaks vene soldateid täis veoautot. Nad olid teel 3-4 kilomeetri kaugusele majutuspaika. See oli päris esimene märk sõjast.
Hiljem samal suvel tuli suur rühm venelasi marssides meie küla, Ugla poole, meie ehmatuseks jäid nad just meie maja juures seisma. Üks madalam ohvitser käis ema järel ja viis ta kaevu juurde. Ilm oli soe ja soldatid olid janused, aga esiteks sundisid nad minu ema vett jooma. Rühmas oli 200-300 meest kes juua tahtsid ja peale seda oli meil terve suvi veepuudus. Need sõdurid olid viisakad ja ei teinud midagi halba. Sel ajal oli puudus riidest ja sellepärast oli ema õmmelnud mulle vanast punasest riidest ühe paari lühikesi pükse. Üks noor leitnant arvas, et me oleme vene patrioodid, tuli minu juurde, tõstis mind õhku ja rääkis minuga. Ma olin väga hirmul aga ei hakanud nutma, olin umbes viie aastane. Ta oli küll lahke sest võttis taskust värskelt teritatud pliiatsi ja andis mulle.
Venelased saatsid mobilisatsioonikäsud mõnele eestlaste aastakäigule. Enamus meie kandis hoidis end sissekutsumise eest varjul, nad peitsid end muu hulgas ka metsas. Minu tädi Maria poeg Robert andis end käsu peale üles ja ta viidi Venemaale, kus temast sai Punaarmee sõdur. Ta tegi sõja läbi. Robert käis 1967.aastal meil, Fritjofil ja Sonjal Halstahammaris külas.
Minu nõbu Axel Lindström (Johannes Lindströmi poeg) langes aga lahingus 1943.aastal. Minu isa oli sunnitud käima kindlustustöödel mõned ajad 1940 ja 1941.aastal. Meie hobune oli mobiliseeritud ja isa oli sunnitud olema kutsariks, tänu sellele saime hobuse alles hoida.
Venelased hakkasid inimesi taga otsima
Ühel 1941.aasta hommikul nägi isa, et vene soldatid olid meie aias kõhuli, relvad maja poole suunatud. (Isal oli kombeks ettevaatlikult aknast piiluda, sest mõnikord venelased tulid hommikul vara, kella 4 või viie ajal kellelegi järele). Majas tekkis muidugi paanika, hetke pärast otsustas isa lauta minna. Midagi ei juhtunud.
Ema ei kannatanud enam majas olla vaid võttis piimaämbri kätte, mind käsivarrele ja käskis minu vennal Elmaril kaasa tulla. Me läksime üle tee naabertalu poole ja nägime 20 meetri kaugusel, Tallinna pool, vahiposti, nägime ka soldateid meie lauda taga ringis istumas. Tundus, et üks ülemus seletas midagi aga meiega midagi ei juhtunud. Ema äratas naabrinaise ja hoiatas teda, siis läksime edasi ühte tallu, mille nimi oli Iskars (Ugla-Iskase – tõlgi märkus), see asus natuke kaugemal metsas.
Isa jutustas pärast, mis oli juhtunud kui me olime Iskarsile läinud. Ülemus oli vahipostiga, keda me nägime, rääkinud, siis oli hakanud asju juhtuma, nad olid kasteses rohus ajanud meie jälgi kuni naabertaluni. Naabrinaine oli kamandatud välja aiamaale. Siis otsisid nad maja meie järel läbi, siis kaotanud meie jäljed rohus, sest seal, kust me läbi läksime, ei olnud kastet. Naabrinaine, kelle nad välja ajasid, oli vanem ja rääkis head vene keelt. Venelased ähvardasid teda aga ta säilitas rahu ja selgitas, et me pruukisime Iskarsil piima järel käia, mida me ei teinud kuna meil oli omal lüpsilehm laudas, siis nad jätsid nii meid kui ka teda rahule.
Peale seda läksid venelased minu vanaisa tallu ja tirisid tema ning minu isavenna Gustavi telefoniliini juurde, mis asus 50 meetri kaugusel meie majast allpool. Telefoniliini olid venelased eelmise aasta hilissügisel üles pannud. Kaks päeva varem oli olnud korralik torm ja puhunud mõned telefonipostid maha, venelased arvasid, et see oli teadlik sabotaaž. Nad ütlesid, et vanaisa ja Gustav lastakse maha kui nad ei ütle, kes see sabotöör on. Minu isa oli mõni päev varem sõnnikut vedanud ja käru jäljed ristusid liiniga. Venelased arvasid, et tema tõmbas liini maha. Kuidagiviisi õnnestus vanaisal ülemust veenda, et see ei olnud mingi sabotaaž vaid torm puhus postid maha.
Hirmust samal viisil ärkamise ees, nagu tol hommikul, magasime sellel kevadel enamasti metsas, mulle tundus see üsna seikluslik. Kui oli ilus ilm, magasime ühe suure rändrahnu ümber, keegi valvas püssiga rahnu otsas. Sageli oli meid kolm või neli peret koos ööbimas. Kui ilm oli halb, magasime heinaküünis. Enamasti jäid üks või kaks meest taludesse, et saaks meid kellegi tulekust hoiatada. Kuna midagi ei juhtunud, jäime üha sagedamini koju magama.
1941.aasta suvel, 28.juunil, tuli üks naaber, hing paelaga kaelas ja äratas meid kell viis hommikul, ta ütles, et vene soldatid on kooliõpetaja juures, et teda ja tema peret ära viia, nende nimi oli Gottkampf. Nende vanema poja nimi oli Sven ja ta oli Elmari parim sõber. Me ruttasime merepoolsesse metsa ja peitsime end metsaserva. Seal seisime ja ootasime, et venelased ära läheks. Mul on meeles, et see oli ilus hommik. Mõne aja pärast tuli veoauto, mille kastis istus kooliõpetaja oma perega, kaks relvadega sõdurit olid ka kastis. See pilt ei lähe mul kunagi meelest. Perekond viidi Siberisse töölaagrisse, Sven, tema õde Gun ja tema ema jäid ellu. Sveni noorem vend suri töölaagris. Nende isa oli juba Soomes ja ei sattunud Siberisse. Sven ja Gun vahetati hiljem vene sõjavangide vastu ja said Soome. Minu isa aitas hiljem Svenil ja Gunil Rootsi tulla. Nende ema jäi okupeeritud Eestisse ja töötas palju aastaid õpetajana. Peale pensionile jäämist sai ta jälle oma lastega Rootsis kokku.
Sunnitöö venelastele
Hiljem, suvel ja sügisel kutsuti isa venelaste poolt kaitsetöödele.
Järgnevatest talvekuudest ei mäleta ma muud kui venelaste toidmoona vedusid. Need tundusid koosnevast suures osas juurviljasupist. Toit tuli hobusega, nad sõitsid meie majast mööda ja toit loksus sageli üle mingisugusele kelgule monteeritud keedukatla serva. Hobune tuli sageli hea hooga ja kutsar suuskadel järel. Me mõnikord uurisime seda, mis üle serva loksus, et teada saada, mida soldatid sellel päeval söögiks saavad.
1941.aasta varakevadel nõudis üks vene major hobutransporti üle jää Suur-Pakrile, meie hobusega ja isa kutsariks. Isa ütles talle, et jää ei kanna aga major sellest ei hoolinud. Poolel teel Pakrisse vajus hobune läbi jää. Major jõudis reelt maha hüpata, haaras püstoli ja ähvardas isa. Ta arvas, et isa oli meelega valinud koha, kus teadis jää nõrga olevat. Mõne aja pärast rahunes ta maha ja nad pöördusid maale tagasi. Isa kutsus majori endaga kaasa meile, ma mäletan kuidas ta seisis ja soojendas end kolde juures.
Venelased sundisid kõik Pakri saarte elanikud mandrile, nende hulgas minu emaõde Betti. Saarele ehitasid venelased suure lao sõjaväevarude ja toiduainete jaoks.
Tühjendasid venelaste sõjaväelao
Oktoobris/novembris surusid sakslased venelased Eestist välja. Meie palju lahingutest ei märganud, me kuulsime ühel hilisõhtul väljas merel kahurikõma. Peale seda õhtut ei näinud me kolme või nelja päeva jooksul ühtegi sõdurit, ei vene ega saksa oma. Isa ja teised kalurid, kes elasid Uglal, tõid välja osa peidetud kütusest ja sõitsid välja Pakrile. Seal leidus kõike alates soomusautodest lihakonservideni, suhkrut ja jahu. Osa kalureid võttis koju kaasa relvi ja käsigranaate, mis peideti metsa. Ma mäletan, et isa tõi koju 50 kilose koti suhkrut ja natuke konserve. Olime terve viimase aasta ilma suhkruta olnud. Kui isa ja teised kalurid olid tagasiteel maale, hakkas puhuma tormituul ja kuna paat oli raskes lastis, sai osa lastist märjaks, muu hulgas suhkur. Ma mäletan, et ema laotas suhkru põrandale lina peale kuivama.
Külas elektrit ei olnud ja petrooli sai jaotuskava alusel. Mingigi lisavalguse saamiseks tõmmati aeglaselt põlev süütenöör risti üle köögi.
42-43.aasta talv oli meie kandis rahulik. See talv oli väga külm, kogu Läänemeri külmus ära. Kalamehed tegid talvepüüki, lõhkusid puid ja kuulasid minu onu Hinni juures raadiot. Ma ei tea, kuidas ta seda töös hoidis, sest elektrit ei olnud. Mõnikord läksin ma isaga koos sinna ja kuulasin. Me kuulasime Londoni ja Stockholmi saateid. See oli siis kui isa esimest korda hakkas rääkima Rootsi põgenemisest. Isa oli aru saanud, et venelased tulevad tagasi, sakslased ebaõnnestusid Leningradi all 1942.aasta talvel. Ma ei usu, et ema tahtis Eestist ära minna.
1943.aasta kevadel hakkasid Ugla kalurid kütust kokku hoidma, sõideti purjede või aerude jõul, nii palju kui võimalik. Maikuuks olid põgenemisplaanid suures osas valmis. Kuna kardeti plaanide avalikuks tulemist, räägiti ainult usaldusväärsete isikutega nendest, kes pidid Rootsi kaasa minema. Otsus oli raske ja paljud kõhklesid.
Põgenemine 1943.aasta juulis
12.juulil 1943 oli onu Hinni tare juurde, mis asus umbes 500 meetri kaugusel kalasadamast, kogunenud umbes 40 inimest. Laadisime pakid hobuvankrile ja õhtul kella kümne ajal sõitsime selle alla sadamasse. Sadamas tõstsime pakid maha ja sõitsime tagasi onu Hinni tare juurde, kus laadisime peale uue koorma, seekord tulid kõik alla sadamasse kaasa. Meil oli kästud jääda kaluripaatidest 75 meetri kaugusele rannametsa.
Minu vend Elmar ja mõned teised 15-aastased poisid saadeti Paldiski poole, et rannavalve patrullidel silm peal hoida. Poole tunni pärast tulid poisid joostes meie juurde, üks patrull oli tulemas ja selles oli ka sakslasi, mitte ainult eestlased, nagu tavaliselt. Meil tuli tagasi tõmbuda, pagas maha laadida ja end nähtamatuks teha kõrvalhoonetes ja metsas.
Järgmisel õhtul pidime tegema uue katse. Ilm oli järgmisel päeval väga udune ja udu ei hajunud ka õhtuks, seega tuli põgenemist veel edasi lükata, mehed torisesid pahaselt aga jäi üle ainult oodata. Me ei saanud uduga sõita, meil ei olnud enam kompasse, sest venelased olid need ära korjanud. Üks pere, kes pidi kaasa tulema, otsustas sellel päeval ringi ja sõitis koju oma talusse tagasi.
14.juuli õhtul oli ilm okej. Kraam laaditi vankrile ja me läksime alla rannametsa, poisid saadeti postidele valvesse. Poole tunni pärast hüüdis keegi, et me kiirustaks paatide juurde. Puhkes puhta paanika. Rahvas tassis kotte ja püüdis jälgida lapsi. Kui paatide juurde jõudsime, mida kiiresti lastisime, läks natuke rahulikumaks. Enne kui mind paati tõsteti, nägin rannavalvet tulemas. Sellel õhtul olid patrullis ainult eestlased, nad seisid kaldal ja paadid ootasid natuke, et proovida veenda vahte kaasa tulema. Nemad muidugi kõhklesid aga kaks või kolm tükki kahlasid meie juurde välja, kus vesi oli vööni, nad tõmmati pardale ja nende kodud ning pered jäid maha. Mõned valvurid jäid rannale maha ja ma ei tea, mis nendega hiljem juhtus.
Me võtsime kursi Suur-Pakrist edelasse. Mootorimürina summutamiseks tehti jakid märjaks ja riputati üle heitgaasitoru. Mõne aja pärast näeb keegi esimesest paadist kaugemal väljas tumedat varju. Kõik mootorid jäeti kiiresti seisma ja kõik arvasid, et see on saksa patrullpaat. Hetke pärast hüüdis keegi, et see on Grassi madalik ja et võime jätkata.
Selliste paatidega mindi üle mere
Õnnelikult Soome jõudnud
Kui olime juba jõudnud väljaspoole Pakri saari, viskasid valvurid relvad ja vormiriided üle parda. Kui oleks mundris Rootsi tuldud, oleks võidud kinni võtta (sattuda mingisse vangilaagrisse). Mehed andsid vahtidele mõned oma riided. Üks vahtidest, keda hüüti Pikk-Juss, oli väga pikk ja laenatud püksid ulatusid ainult poole sääreni. Ta jättis maha naise ja neli last, keda ta enam kunagi ei näinud. Teda ma kohtasin hiljem Halstahammaris mitu korda.
Reisi ajl oli merel ummiklaine ja ma jäin merehaigeks. Kella viie-kuue ajal hommikul lähenesime Soome rannikule ja rahvas hakkas juttu ajama ning naerma, ka mina läksin natuke erksamaks. See oli päikeseline hommik ja olime just möödunud esimestest soome skääridest kui kuulsime taga mootori mürinat. See, kes tuli, oli Soome valvelaev. Mehed rääkisid natuke soomlastega laeval ja meid eskorditi Hangösse. Peale seda viidi meid bussiga Helsingisse. Seal saime elada ühel pööningul, magasime õlekottidel ja saime kirpude käest pureda. Meie teisel Helsingis viibimise päeval võisime linna minna, seal isa ostis limonaadi, mida ma sain maitsta. See oli esimene kord karastusjooki juua ja süsihappegaas mulle ei meeldinud.
Kolmanda päeva hommikul sõitsime Turu linna, kus läksime ühe aurulaeva pardale, mis viis meid Rootsi. Meie koht oli lastiruumis koos mitmesuguse kaubaga. Reisi ajal varastas keegi minu isa nahast pikkmantli. Mõne aja pärast nägi isa ühte meest, kelle seljas mantel oli ja võttis selle tagasi. Järgmisel päeval peale pardaleminekut Soomes olime jõudnud kohale ja läksime Rootsis laevast maha. Meid viidi Sabbatsbergi põgenikelaagrisse ja mõne aja pärast koliti ümber Rosenlundi. Rootsi jõudmise järgsel sügisel pidin ma kooli minema, see ei toiminud, sest ma ei osanud üldse rootsi keelt. Kolme nädala möödudes sain koolist ära tulla.
Mõnel talvekuul töötas ema koduabilisena ühe Enebybergi pere juures, mina pidin temaga tööl kaasas käima. Me elasime selle pere juures jõulu ajal, ma sain väga ilusad jõulukingid. Ühe plekist vedrumootoriga sõjalaeva ja kokkupandavad tööriistad. Veel parem oli kahur, millega sai paugupulbriga põmmutada. Pere, kelle juures me elasime, oli arvatavasti heal järjel. Ema lõpetas seal töötamise jaanuaris ja me olime jälle tagasi Rosenlundi põgenikelaagris, et uut tööd otsida.
Ema sai uue töö ühes Rosenlundi vanadekodus, mis asus põgenikelaagriga samas hoones. Ta kuupalk oli 150 krooni ja see oli hea töö.
Isa aitas paljudel põgeneda
Minu isa pidi mõneks ajaks ära sõitma, ma ei teadnud kuhu või miks. Hiljem sain teada, et ta oli olnud Soomes ja käinud kümmekond korda üle Soome lahe Eestis, usutavasti lootsina. Inimesi veeti mõlemas suunas ja kasutati kiireid mootorpaate. Nii Soome kui Rootsi riik pidid sellest teadma aga vaatasid mujale. Usutavasti rahastati neid paadisõite Rootsist.
Viimase reisi ajal üle mere jäi isa mõneks ajaks Eestisse, arvatavasti käsu vastaselt. Ta elas vanaisa maja pööningul, maja kõrval oli saksa vahipost. Kui oli külm ilm, oli vahtidel kombeks end vanaisa köögis soojendada. Põhjuseks, miks isa mõneks ajaks Eestisse jäi oli see, et ta tahtis oma räimevõrgud ära tuua, ta tahtis meid Rootsis kalapüügist elatada. Isa tuli tagasi 21. Aprillil 1944.
5.mai hommikul sõitsime Väddö saarele Karlsviki. Sellest sai meie esimene oma kodu Rootsis. Umbes ühe aasta pärast kolisime Väddöl asuvasse Utanåsse ja seal me elasime kuni 1948.aasta sügiseni. Utanås olid minu kõige paremad suved.
Fritjofi vanaisa Hindrek (Hinni) Lindström müüb Väddöl oma püütud angerjaid.
x
Johannes Fulkan (1891-1967)
Johannes Fulkan oma laeva ”AADE” pardal, aastal 1944.
Johannes Fulkan 2.12.1891 Vihterpalus – 29.9.1967 Häverös, Rootsis.
Johannes Fulkan põlvnes mõisniku poolt Tamsest ära ajatud Tamse Sepa Toomasest. Ta sündis Väike-Kibru Sepa talus. Johannese isa oli
Juhan (1849-1928), ema oli Liisu,Toomas Palmkroni tütar (1860-1946 Rootsis). Nad abiellusid 1891.aastal. Johannes oli pere esimene laps. Kokku oli neil 7 last, neist kaks surid lapsena.
Johannes abiellus 1920.aastal Juuli Leppermanniga, Hindreku tütrega (1889-1968 Rootsis). Neil ei olnud lapsi.
Pere oli rootsikeelne. Johannes läks juba 16-aastasena merele. Palju aega ei möödunud kui ta sai oma laeva, millega vedas kaupa Baltikumi sadamate, Rootsi ja Soome vahel.
Tema laev ”Veeroos” näiteks mahutas 800 tünni kartuleid.
1941.aastal, enne sakslaste okupatsiooni, käskisid venelased tal tema laeva ”AADE” slepis Hangösse viia. Fulkan väitis, et laev on liiga vana ja ei kannata slepis vedada.Ta ütles, et võib laevaga ise Hangösse minna. Selleks loa ta sai. Ööpimeduse varjus aga keeras ta laeva ümber ja tuli Pakri saarte vahele varju.
See oli 1944.aasta septembri lõpus. Inimesed tulid üksikult ja gruppidena randa leidmaks võimalust sõja ja koleduste eest pääsemiseks. Fulkan kõhkles kaua. Siis aga otsustas: 22.septembril kell 6 õhtul heiskas ta ”AADE” purje ja hiivas ankru Väikse-Kibru reidil. Sõit vabadusse möödus tormis aga 24.septembri ennelõunal jõuti Feja saarele Söderarmis. Frejalt edasi Gräddöle jõuti 4.oktoobril
Arnold Mändla
Arnold Mändla, s. Tammermann (1924-1990)
https://foorum.rindeleht.ee/viewtopic.php?t=1372&start=30 (rohkem fotosid)
Arnold sündis 23.aprillil 1924.aastal Vihterpalu vallas Vanike külas Aaviku talus isa Johannes Tammermanni (1899-1967) ja ema Marie s. Rosenberg (1899-1976) pojana. Ta õppis kohalikus algkoolis.
1935.aasta muutsid nad perekonnanime Mändlaks.
Kodutalu (Edvin Pärna foto)
Isa Johannes Mändla (Edvin Pärna fotokogu)
Aaviku pere heinveol (Edvin Pärna fotokogust)
Arnold Mändla kirjanduslik debüüt toimus Leningradi rindel 1943.aastal, kust ta kirjutas rindelugusid ”Eesti Sõnale”. See on iseloomustav generatsioonile, kes sõtta paisati otse koolipingist. Nüüd teeb ta Kumla saapavabrikus tükitööd 14 erimasinal, puhkab peale tugeva tempoga tööpäeva paar tundi ning kirjutab siis. Valmis on luulekogu ”Koduteel” ja midagi pikemat proosas on valmimisel. (Stockholms-Tidningen Eestlastele 28.november 1951).
Arnold ise ütleb enda kohta samas ajalehes 29.oktoobril 1954:” Endast ei ole mul mõtet palju kirjutada, sest minusarnaseid pagulasi on tänapäeval tuhandeid kodutult hulkumas. Olen tavaline inimene, sündinud Harjumaal talupidaja pojana. Aastast 1944 olen kodumaata põgenik Soomes ja Rootsis Praeguseks elukohaks on saanud Kumla, kus töötan 1947.aastast saapavabriku töölisena. Oma varasemast loomingust võiksin nimetada 3-vaatuslikku näidendit ”Metslõuka mehed” (1947) ja komöödiat ”20 naela nisujahu” (1948) samuti käsikirjas olevat luulekogu ”Varjuelu””.
1944.aastal põgenes Arnold Soome, kus võttis osa Jätkusõjast ning sai haavata. 1945.aastal siirdus Rootsi.
Rootsis Kumla linnas, kuhu oli elama asunud umbes 30 Vihterpalust põgenenut, moodustati Eesti Selts ja selle juures amatööride näitering. Arnold Mändla oli Seltsi juhatuse liige. Korraldati kontserte ja tehti teatrit. Sissetulekut kasutati Kumla Eesti täienduskooli ülalpidamiseks. Ka skaute toetati võimaluste piires.
30-st etendatud teatritükist vähemalt 10 tk. olid Arnold Mändla kirjutatud, nagu näiteks ”Metsalõuka mehed”, ”Ime on sündinud” ja ”20 naela nisujahu”, ”Vabaduse eest”, ”Aarded”, ”Mürgitaja” ja ka lühinäidendeid.
Ta kirjutas ka luuletusi ja andis välja 4 luulekogu: ”Koduteel” 1952, ”Varjuelu” 1954, ”Varjude vang” 1956 ja ”Küsimärgid” 1984.
Allikad:
- Åle tormise mere, Virve Raag & Raimo Raag,Kumla 1992.
- https://foorum.rindeleht.ee/
Arnold Mändla suri 25.märtsil 1990.aastal Kumla linnas Rootsis.
Järelehüüdes Teatajas nr. 7 7.aprillil 1990.aastal kirjutab Kalju Lepik:
”Kumla laulik on vaikinud. Arnold Mändla laulud ei vaiki.
Tema luuletused on mulle alati südamelähedased, palju enam, kui mõne ta tuntuma eakaaslase värsid. Vaatamata vormilisele vähenõudlikkusele ja mõnikord ka konarlusele viisid ta lihtsad viisid kaasaelamisele, ta tundeehtsus tugeva tundelaenguni:
”Mõnd mälestust ikka võid hoida, mõnd mõtet võid mõtelda veel ka siis, kui ei päikene loida nii leekivalt enam su teel.
See kõik, mis on saabunud juba, võib uuesti saabuda pea. See, millest küll tühi su tuba ja mida sa loota ei tea.
Ja kui ka kord lõpeb su teegi, eimillekski mõraneb meel, jääb kuskile ikkagi keegi, kes elab ja igatseb veel.”
Avaluuletus kogust ”Varjuelu”.”
Vaba Eesti Sõna kirjutab 1.novembril 1952.aastal artiklis ”Kodutu pastoraal”: ” Ning üks neid noori, kes taas tunnistab, et
”kodutuna kannan kerjakeppi, tuulest tõugatuna liigun teel,”
on Arnold Mändla, kelle soesüdamlik ja kaunis ”Koduteel”, mis äsja ilmus autori kirjastusel Kumlas, on meie soovide kaja, et tõesti
”me kodu, mulluse, väravas veel kord huigata tahaks ja kuulata, kuidas sahad sahinal lõikavad mulda.”
Kokku sisaldab ”Koduteel” 35 luuletust, mis kolmes tsüklis; ”Koduteel”, ”Laulud sinule” ja ” Elutõde” kannavad meie mõtted taas sinna,
”kus kodumetsa all ristid, kasepuust”
Jagavad meiega kaotust ja leina, mille tõttu ongi luuletuskogu esimene osa kodutu kõne kodumaaga, teine osa peegelpilt eesti naisest, kes
”Kui Atlandi laine selge ja puhas,”
Ning kolmas osa ühe invaliidi
”südames helituil keeltel”
mängivate tõdede kogum sellest
”sõjast, mis peeti inimsoo hüvangu eest”.
Üldiselt aga lähtub Mändla üsna algelistest ja lihtsajoonelistest kujutlustest, mis kõige vahetumalt annavad edasi karmilt heitliku ja painajaliku nüüdisaja elamusi, mida raamib ja loorib kodumaa suvi ja mingi leevendav mälestus ühest elu ”naeratuste kevadest”, kusjuures vastamata on ikka veel küsimus, et
”kes tasub ükskord kõik veresüüd sõdade pulmamajas?”
Kes tasub?… Ja kuigi kodutu poeet püüab unustada seda küsimust ja elada sisse võõrasse keskkonda, ei suuda ta ometi ohjeldada oma alatasa voogavaid mõtteid, mis tahtmatult hullavad sääl, kus
”Leetse rand, Paldiski paene kallas”,
Mille tõttu kordab ka Mändla ”Koduteel” pihtimuste kõrval eesti luule igatsuslikke kodunoote.
Nii sisaldab tema luulekogu kõiki neid tundeid, mõtteid, mälestusi ja meeleolusid, mis meil, põgenikel, igaühel südames ja suus. Ning selle tõttu on ka tema luule meeldivamaks osaks nende lõõriline intiimsus ja meie rahva nüüdset saatust kajastav meeleolu, sest see on tõesti hinge rändamine sinendavale noorusmaale, kodunurga vulavate vete ja pedajate kahinasse. Aga see on ka harras ja tundeküllane kutse, mille toob mällu kodutee, kus nüüd
”surma pitser peos astub röövija”.
Ning me ei imesta, et just neis lauludes on palju lihtsat, liigutavat loodusmeeleolu ja optimismi, mis teeb Mändla luule nauditavaks ja annab julgust, mis tegelikkuses sageli hakkab kaduma.
Nii on ”Koduteel”, mille erakordselt meeldiva kaane on loonud autor ise, raamat, mis jääb ajadokumendiks päevist, kus
”Kerjakepiga meid saatus tõukas uksest õue sügisõhtu eel”.
Aga ta eeldab ka enamat, sest kui Mändla süveneb ja suhtub nõudlikumalt oma luulesse, siis suudab ta kindlasti pakkuda parimat, milleks esikkogu avab värava, kusjuures ta oma isamaaluulega kinnitab juba nüüd meie usku, et
”ükskord viib meid jälle, üle maa ja vee, ligidalt ja kaugelt, kojupoole tee”.”
16.detsembri 1954.aasta Stockholms-Tidningen Eestlastele kirjutab: ” Kumlas elavalt noorelt luuletajalt Arnold Mändlalt ilmus uus luulekogu ”Varjuelu”. Pealkiri on pärit samanimelisest luuletusest, mis pessimistlikes ja nördinud toonides kirjeldab sõjaivaliidi pärastsõjapäeva:
”Ma olen pime, kodumaata, sõdur, käin kargu najal, ande paludes. Käed, jalad, läbilastud, nõrk ja põdur ning vaevlen füüsilistes valudes.
Mind teistest kaugemale äärelinna kord hooldeamet majutas. Mu tundeelu mõranenud pinna nii konarlisemaks veel vajutas”.
Kogu koosneb tsüklitest ”Kaksteist kannatust” – selles on kirjeldatud kaheteiskümnes luuletuses sõjahaavatu teekonda lahinguväljalt lõikuselauale, operatsioone, valusid, vaimseid kannatusi ja minekut igavesele rahule. Tsükkel ”Varjuelu”, mis algab nimiluuletusega, viib mõtted tagasi ilusale armule, mis kunagi koitis, ent resigneerub teadvuses sõjamöllust saadud invaliidsuses. ”Ma ei usu muinasjuttu päikesemaast” konstanteerib luuletaja sama tsükli teises luuletuses ”Päikesemaa”, kirjeldades sõjapimeda lohutamatust. Kolmandas tsüklis ”Puud sügisöös” on nukra alatooniga luuletusi, meenutades kodust lahkumist, vangistust ja sumbutatud lootust luuletuses ”Tormisel rannal”:
”Kaugetel meredel mehed meeleheitlikult sõudvad. Aga kas soovide randa iial nad jõudvad?”
Ja lisab põgenikuelu kohta:
”Nii nagu koltunud lehed lendlemas laias maailmas.”
Viimases tsüklis ”Õhtuseid igatsusi” jätkuvad kodumälestuste meeleolud. Kogumik on läbinisti nukratooniline, ent sügavalt ja südamega tunnetatud poeesia.
27.mai 1956.aasta Stockholms-Tidningen Eestlastele kirjutab ”Varjude vangi” kohta järgmist: ” kolmas luulekogu sisaldab tsükleid ”Enesest ja teistest”, ”Päike ja varjud”, ”Muld” ja ”Igaviku lävel”.Luuletaja vorm on endiselt lihtne ja poosivaba, kohati saavutades sisus tähelepandavat südamlikkust.”. 3.mail 1957 iseloomustatakse ajalehes sama luulekogu järgmiselt: ” Kurbuse pitser lasub kõigil tema värsikogu luulepiltidel:
”Maapakku mind paiskasid tuuled, kui algas lehtede lang. Nüüd kirjutan kurbade luulet, ma maapao varjude vang”.
Kui mõnes kohas heledamad toonid esile pääsevad, nagu tsüklis ”Päike ja varjud”, vajutab drastiline lõpp oma kurbuse pitseri sellegi päikese naeratusele. Juhan Liivi mõju, mis eriti tugev Mändla varasemas luules, on tunda vähemal määral ka selles luulekogus”.
Valik Arnold Mändla luuletusi tema neljast luulekogust:
LAHKUDES
Kaugele maha jäi Leetse rand
Paldiski paene kallas.
Oleks veel äkki kui viirastand
tuttavaid koduvallas.
Lapsepõlv muretu meelest ei läe,
rõõmud, mis jäänud on maha.
Palju on mida ma enam ei näe,
või mida näha ei taha.
Kinnastud käega lahkumisviip
üle hall-vahuse lina.
Näeb seda ainult veel Pakri triip,
merre käiv Pikanina.
Vahased põsed ja rõhuv aim:
mis veel me teega ristub?
Olen see mina või on mu vaim –
see kes siin paadis istub?
Miks kajab, kallis, veelgi su hüüd
nagu ta lahkudes kajas?
Kes tasub ükskord kõik veresüüd
sõdade pulmamajas?
Läheme laiade lainte teed,
tuulest ja tormist kantud.
Meile on mured ja silmaveed
sõpradeks kaasa antud
VÕÕRSIL OLLES
Nii nagu kevadel kinkudest alla
vulavad porised veed,
rändavad minuga meeletud mõtted
sageli kodumaa teed.
Kord olin poisu, kes karjamaa serval
huikab, et heliseb niit.
Siis jälle mehena, kaugemalt tulles,
vilistan kurblikku viit.
Hommikul ema seob pastelde paelu,
koolitee kauge on ees.
Õhtuti, isa põlvedel kiikudes,
siin olin minagi mees.
Viimased päevad, neid tihti nii palju…
Kuhu kõik panna, ei tea.
Ja siis korraga masina kõlinast,
vabrikus vilistab pea.
MIND OOTAB SU MAJA
Tänava ääres mind ootab su maja
tühjana ikkagi veel.
Seal, kus mu raskete sammude kaja
kõlas kord kivisel teel.
Tihtigi tunnen kui tervitaks juba
mind õitsvate lillede lõhn.
Salaja silmes, kui küsides luba,
vilksataks nägu nii kõhn.
Hõbe on ehtind su kulmude kulla,
halliks aeg värvinud pea.
Aga ma ei saa, ei saa ju veel tulla
Ema, eks seda sa tea!
PIMEDUS
Pimedus kustutas äkki
päikese sära.
Pimedus, sünge ja raske,
kutsus sind ära.
Kutsus sind enese poole
tõbede talust.
Päästis sind, aitaja ainus,
vaevast ja valust.
Pimedus sulges su silmad –
põskigi paitas.
Valguse valumaalt, ema,
ära sind aitas.
SÜGIS 1944
Paadid sõitsid, mehed sõudsid.
Kurjalt puhus tuul.
Paadid sõitsid üle mere
süngel sügiskuul.
Kaugel ootas kaljukallas,
kaugel, kaugel ees.
Mitmedki neist paadisõudjaist
surid merevees.
Paadid sõitsid, mehed sõudsid…
Sõudmata ei saa,
sinna, kus on kaljurand
ja ootab vaba maa.
MA IGATSEN
Ma igatsen ikka ja ikka
siit tagasi taas ning taas.
Kus lahkumistunnil sai oldud
su pinnal kummuli maas.
Su nurmed, su niidu, su meri,
su lindude lauluhääl.
Su suvine päike ja talvel
kuu kumendus järvejääl.
Seal kõndida kesapõllul
ja lumisel külateel,
ning tunda mändide lõhna
Sikumäe metsas veel.
Hall, tahmunud talutare –
mu meeles on ikka see.
Sealt ükskord algas mu rada
ja ilma viis elutee.
Lisan tema jutustuse, mis ilmus ajalehes Stockholms-Tidningen Eestlastele 13.juunil 1948.
KABELIKELL
Pimm-pomm-pimm, ülal Toomkiriku tornis. See on pulmakell. – Ja all, mõned tänavad sealt kaugemal, istub vanaema Põhjanael niiskes üüritoas ning õmbleb tütretütrele põlle.
Vanaema Põhjanael on nüüd vana. Ta hõbehallid juuksed on jäänud hõredaks ja karmid aastad on joonistanud ta palgeile suuri sõrmejämedusi kortse. Kuid kord oli ta noor, jooksis sama kergejalgselt, kui tütretütar Mall nüüd, aida ja lauda vahet.
Pomm-pomm-pimm, Hüüab kell ülal Toomkiriku tornis ja hakkab juba saabuma õhtu. Vanaema Põhjanael jääb mõttesse. Ta karedad käed pillavad põlle maha ja see pudeneb ta riiete vahele. Kuid vanaema Põhjanael ei rutta seda tõstma. Tema on vana ja ei rutta enam. Kui ei oleks seda kirikukella, ta isegi tukastaks viivu. Laseks väsinud laud langeda silmile ja paneks käed sülle. Kuid nüüd ta ei saa. Ülal hüüab kirikukell ning mängib orel ja lauldakse pulmalaulu. Need on ju Aurelje pulmad.
Vanaema Põhjanaela süda ähvardab seisatada-nii ilus on see. Ikka pimm-pomm-pimm ja laulgi nagu kostaks siia.
Nii hüüdis kord Valumäe kabelikell, siis, kui ta oli veel noor. Kabeliteel ruttas rahvas ja vanaema Põhjanaelgi sammus teistega kõrvu. Rohi krudises ta pastelde all. Tuliuued olid vanaema Põhjanaela pastlad, kui sammus kabeliteele. Ta oli nad ise teinud, määrinud tökati ja searasvaga, et peaksid hästi vett.
Pimm-pomm-pimm! See on ju Valumäe kabelikell, mis hüüab nii. Ja trahh, lööb suvine soe laine vastu Vaevalaiu paeseina… vanaema pastlad krudisevad-ja jälle, trahh, tuleb suvine soe laine.
„Küll on ikka visa see Vaevalaiu meri“, mõtleb vanaema Põhjanael, „mitte jaanikuulgi ei jää vaikseks. Ta on ikka vist sama visa kui see paene karjamaa, siin Valumäe ja Vaevalaiu vahel, ning tema Põhjanael isegi.“
Suvine meri kohiseb. Vanaema Põhjanael sammub hingeldades mäest üles ja ülal hüüab kabelikell. Orelgi hakkab mängima.
„Täna lööb Markus Põhjanael kella“, mõtleb vanaema Põhjanael ja tunneb, kuidas midagi sooja surub end ta südame ligi. Ta on ju veel noor ja Markus Põhjanaelgi on noor, kui lööb seal üleval. Ning nad armastavad teineteist ja armastavad Valumäed ja seda tormist merd seal Vaevalaiu all.
Põll on kukkunud vanaema Põhjanaela sülest põrandale aga ta ei märka seda. Ta süles on kaks risti pandud karedat kätt-kaks randlase kätt, mis on ikka seisnud risti karmide eluvõitluste ees.
Imeline kergus on korraga vanaema Põhjanaela südames. Sest täna on ju suvepäev ning tema läheb pastelde krudisedes üles Valumäe kabelisse.
Vanaema Põhjanael tõused ja ruttab voodi juurde. Seal, vana raudvoodi all nad ongi-vanaema Põhjanaela pastlad. Kiiresti seob ta pastlad jalga, põimib veel nöörid ümber säärte nii nagu tegi seda noorena ja võtab siis suurrätiku ülle.
Täna võib välja minna, sest Aurelje, ta tütar on ära. Täna on ju Aurelje pulmad, ainult vanaema Põhjanael ei ole pulmas, sest ta on vana ega mõista võõra maa kombeid ja väike Mall ei ole ka. Tema jääb vanaema Põhjanaela juurde kui ema Aurelje läheb uue mehega Stockholmi, või kuhu? Vanaema Põhjanael ei mäleta kuhu, sest ta pea on vana ja võõrad nimed ei seisa meeles.
Vanaema Põhjanael avab ukse. Ah, kui kerge on käia. Ei mäletagi kohe enam, millal niiviisi on käinud. Sellest on ikka oma kuus-seitse pikka aastat tagasi. Läksid siis kahekesi Markus Põhjanaelaga Valumäele.. Nüüd on ta surnud… Tema puhkab õndsas Valumäe mullas-kadunuke. Ainult vanaema Põhjanael hulgub veel ringi, üksinda, siin võõraste keskel.
Pimm-pomm-pimm, lööb kell Toomkiriku tornis. See on ju Valumäe kabelikell. Ja trahh, tuleb suvine soe laine.
Vanaema Põhjanaela silmade ees hakkab kõik virvendama. See on ju pulmarong, mis tuleb sealt. Näe, lipudki lehvivad ja hobused on… just nagu siis, kui tema sõitis Markus Põhjanaelaga altari ette.
Ruttu tõttab vanaema Põhjanael edasi, ikka lähemale, lähemale. Pastlad krudisevad-oh kui hea on. Ainult rinnas on vähe kitsas, kisub ja pigistab-vanaema Põhjanael on vist väsinud.
Ta istub tänavale ja tõmbab suurräti kõvemini ümber. Nüüd ei näe enam, ainult kell lööb-ikka valjemaks ja valjemaks muutub ta hääl.
Kui pulmarong jõuab vanaema Põhjanaela juurde, on tema juba läinud. Ei aita valges pulmakleidis tütre pisarad, ega arst, kes kutsutud kohale. Vanaema Põhjanael on jõudnud oma Valudemäelt üle-sinna, kus ootab teda Markus Põhjanael, Valumäe kaskede all.
Koostanud Elna Siimberg
Kooliharidus Vihterpalus
Kooliharidus Vihterpalus
Juba 1849.aastast käis kooliõpetaja Tomas Andrese p. Palmkron (1823-1894) kindlatel päevadel külades ja õpetas lapsi nende emakeeles, rootsi või eesti keeles. Talvepoolaastal toimus õpetus esmaspäeviti Kurkses, teisipäeviti Vilivallas, reedeti Änglemas ja laupäeviti tema oma kodus Ugla külas. Lapsed õppisid lugema oma emakeeles ja mõned ka kirjutama. Mõisahärra Ramm maksis õpetaja palga: 4 tündrit rukist aastas, vabastuse teopäevadest ja kroonust. Hiljem kinkis mõisnik Puuna kõrtsi lähedal maatüki kooli ehitamiseks.
Eestis elavate rootslaste toetuseks saatis Evangeelne Fosterlandsstiftelse Stockholmis 1873 aastal kaks misjonäri, üks nendest oli Thure Emmanuel Thorén. Ta oli lõpetanud Johannelundi seminari ja saadeti nüüd Noarootsi. Nende ülesanne oli jumalasõna jagamise kõrval harida rootslasi Eestis. Thorén rajas Paslepa rahvakooli õpetajate seminari, kus andekaid rootsi külade talupoisse koolitati õpetajateks. Seminar töötas aastatel 1873-1887.
Thoreni seminari esimesed kasvandikud
Thoreni seminari esimesed kasvandikud.
Seisavad vasakult: Johannes Palmkron (Vihterpalu kooliõpetaja, hiljem Kurkses taluperemees), Mats Schönberg, Spithami, Johan Lindström, Borrby, Kristjan Enbusk Sutlepa, Tomas Ruderström, Vihterpalu (ei lõpetanud, rentis Aulepa mõisa), Johan Lehtmets, Vihterpalu, (Vihterpalu õpetaja, elas hiljem Kurkses). Johan Dans, Nõmmküla.
Seisab ees: Johan Nyman, Nõmmküla (Seminari õpetaja, hiljem Osmussaarel ja Köstritalus)
Istuvad vasakult: Johan Hammermann, Kersleti, Thure Emmanuel Thoren, Johan Lindström, Kersleti ( ei lõpetanud seminari).
Johannes Johani p. Palmkron (1853-1927) oli Thoreni seminari esimese lennu õpilane. 8.detsembril 1879 kirjutab koolmeister Johannes Palmkron, et üks vastane koolipoiss Otsa Madis Instark põletas 5.detsembril koolimaja ära. Kool seisis 5 nädalat. Peale seda 8.jaanuarist 1879 peeti kooli kordamööda üks nädal leeritoas ja teine nädal Uglal.
1879.aastat on kirjas ka õpetaja Johan Hansu p. Lehtmets (1852- 1934), samuti Thoreni seminari esimese lennu õpilane. Kool asub siis Änglema külas. Ja on seal kuni 1920.aastani.
Valla koolikohtu protokollist võib lugeda, et kirikuõpetaja Ernst Johannes von Mickwitz käis kooliaasta lõpus 21.aprillil 1883 „koolilaste mõistust katsumas“ ja ei teinud kõiki koolist lahti, vaid kaks last said sügisel veel ühe katsumise. Järgmine kirjeldus 18.oktoobrist 1883 jättis need lapsed veel üheks aastaks kooli, siis neljandaks aastaks.
Fotodel :
Vihterpalu rootsi kool töötas Ugla Iskasel Lisette Norrmani juures 1920-1921. 1919.aastast tuli õpetajaks Kurksest pärit Aleksander Samberg (1899 -1997).
1921.aastal viidi kool üle Vihterpalu mõisa. Õpetajaks tuli Vormsilt pärit Katarina Hammermann (1894 – 1975), kes töötas siin 1927.aastani.
Kontroll kooliskäimise üle oli range. Vt. kõrval. Kui vanemal ei olnud raha maksta, läks asi politsei kätte ja kohtusse. Vt. „ Akt maksuwõimetuse üle“.
Katarina Hammermanni esimene klass Vihterpalus 1921–1922. Tagumine rida vasakult: Rosine Olep, Edvin Palmkron, Bernhard Palmkron, Herbert Engblom (seisab taga), Aleksander Gernert, Valter Rander, Albert Koppelman, . Isuvad vasakult: Hermine Olep, Salme Liiver, Helmi Norrman, Alide Hamm, Vilhelmine Tõnisson, Gerda Fagerström. Istuvad ees vasakult: Richard Hamm, Johannes Lindgren, Johannes Palmkron. Õpetaja Katarina Hammermann seisab paremal.
Rootsikeelne kooliõpetus oli vallal pinnuks silmas. Anu Engblom, „rootsluse ema Vihterpalus“, oli aktiivne rootsikeelse hariduse eest võitleja. Koos Rootsi Hariduse Seltsiga õnnestus 1935.aastal pidulikult avada Alliklepa rootsi kool. Ilma õpetaja Martha Gottkampfita, kes tuli Vihterpallu õpetajaks 1930.aastal, ei oleks õnnestunud seda kooli rajada.
Martha Gottkampf (1895-1990)
Koolipere Vihterpalu mõisahoones paiknevas koolis, 19.10.1934.
22.05.1935. Esimene kevad uues koolis, Alliklepas.
16.juunil 1935.aastal pühitses kirikuõpetaja Sven Danell koolimaja. See oli teine märkimisväärne päev rootsi külades sellel, 1935. aastal. Rahvas tuli lähedalt ja kaugelt – Vihterpalus tahtsid kõik pered tähtsast päevast osa saada. Tuli ka palju rahvast Pakritelt eesotsas puhkpilliorkestriga, Riguldist, Noarootsist, Vormsilt, Haapsalust ja Tallinnast. Peale pidulikku pühitsemist esitati vabaõhu näitemängu „Vihterpalu pulm“. Kõik tegelased olid vihterpalurootslased. Nad istusid pika, värvimata laua taga pinkidel ja laual seisid ehtsad Vihterpalu õllekannud värskelt pruulitud vahutava Vihterpalu õllega. „Pulmarahvast“ kostitati traditsioonilise, maitsva, eestirootslaste klimbisupiga.
Vasakult: Elfriede Palmkron (1915-2011), Alise Koppelmann 1921-?), Miralda Tõnisson (1921-2007).
Allikad:
elk0048_000_0000023_00233_t Vaestekooli lapsed 1904
Ann Grubström „Sillar och mullvadar“, Uppsala 2003
Viktor Aman „Raamat Eestimaa rootslastest“, Stockholm 1992, tõlge Ivar Rüütli 2017
Vihterpalu kooli Protokolli raamat (Valla koolikohtu protokollid) 1874-1909
„Vihterpalu rootslaste lugu“, Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus, 2021
Fotod: erakogud, Riguldi Noarootsi Kodukandiühingu topoteek.
Martha Gottkampf, s. Blees, Allikepa rootsi kooli õpetaja
23.november 1895 i Höbring – 24.oktober 1990 Rootsi
Martha Gottkampf oli kooliõpetaja ja väga tähendusrikas. Ta on õpetanud paljusid eestirootslasi. Ta sündis pere kolmanda lapsena Höbringis. Tema isa, Anton Blees, oli kingsepp, ema Leena, s. Magnusson. Eelmise sajandi alguses kolis pere Haapsallu Võnnu tänavale majja nr 38. Koolis käis Martha nii Eestis kui Soomes.
Tema töö õpetajana algas Lihulas ja kulges alljärgnevalt:
1915-1918 Lihula riiklik rahvakool
1918-1920 Haapsalu rahvakool
1920-1922 Paskleps rahvakool, Pürksis (Minnesskrift 1920-23)
1922-1923 Vormsi rahvakool Hullos
1925-1926 Österby rahvakool
1926-1929 Naissaare rahvakool
1930-1935 Vihterpalu algkool (mõisas)
1935-1941 Vihterpalu algkool Alliklepa uues, rootsikeelses koolis
1941-1946 deporteeritud Venemaale
1946-1955 Vihterpalu algkool, vene keele õpetaja ja hiljem direktor
1957 pensionärina Rootsi
Rootslased Vihterpalus tundsid, et rootsikeelsele koolihariduse andmisele töötati vastu ja otsustasid, et uue rootsi erakooli asutamise plaan tuleb täide viia. SOV valis kooli asukohaks suurima rootslaste küla, Alliklepa, kus pakuti krunti keset küla.
1930. aastatel riigi heatahtlikkusega vähemusrahvuste suhtes enam arvestada ei saanud ja seda oli tunda ka Vihterpalus. Rootsi klassi õpilaste arv ähvardas langeda alla 15, mis tähendas klassi sulgemist.
Vihterpalu õpetaja Alexander Samberg siiski araks ei löönud: „Ahastamine ei tohi tööd halvata. Peame mõtlema oma hõimust ja keelest suurelt. Meie, noored, nõuame pärandi pärimisõigusega tagasi.”– „Tahan, et minu lapsed saaksid õppida isade keelt. Oskan eesti ja vene keelt, kuid tunneksin end väga uhkelt, kui oskaksin ka rootsi keelt! Ja minu lapsed peavad saama rootsi keeles leeris käia,” ütles üks Vihterpalu talupoeg.
Martha Gottkampf f. Blees
Sama vaim täitis Martha Gottkampfi (snd Blees), kellest sai Vihterpalu õpetaja 1930-ndate alguses. Ta ei kavatsenud sinna pikemaks ajaks jääda, kuid nähes, kuidas rootslasi koheldi, sai ta kurjaks ja töötas edasi – nii kirjeldab ta ühes tagasivaates. Rootslastele anti mõisa kõige kehvem klassituba ja õpetaja korter vastavalt sellele. Kooli juhataja arvates oli rootsi klass tarbetu ning ta ootas vaid, millal õpilaste arv alla 15 langeb, mis lubaks klassi sulgeda. Eestlaste poolel käis palju rootsi nimedega lapsi – see oli asjade arengu märk.
1933. aastal otsustas SOV Vihterpalu osakond ehitada oma koolimaja ja see pidi asuma rootsi külade keskel. Mahajäetud ja lagunenud vana koolimaja Puunal osteti paarisaja krooni eest. Edasi tuli hankida raha. Üht-teist laekus loteriist ja teeõhtutest, Nils Källström ja Riiklik Ühing kogusid enam (Vihterpalu oli ühingu Boråsi osakonna hoolealune). 1935. aasta veebruaris võis rootsi klass majja sisse kolida. Õpilaste arv tõusis 29-ni.
Vilhelmine Sandvik meenutab:
„Vihterpallu tuli õpetajaks Martha Gottkampf, kes oli sündinud Haapsalus. Siis kolisime tagasi mõisa. See oli minu Tallinna reisi tulemus. Martha eestvedamisel hakkas idanema mõte ehitada ise endale koolimaja. Koosolek kutsuti kokku ja see peeti Moosi külas Jüril. Otsustati, mida iga talu annab ehituseks. Alliklepa Pärtli talu peremees Johan Benström andis krundi.
Johan Benström ( 1861-1940) andis kooli ehituseks krundi.
Sellega oli kooli asukoht otsustatud. Teised lubasid kes palke, kes hobust, kes tööpäevi jne. Osteti ära endine vana koolimaja. Arvan, et Rootsi selts Tallinnas korraldas selle asja. Telliti ka projekt. Martha mehe vend oli arhitekt, tema tegi projekti ja mul on tunne, et tasuta. Vana maja lammutamisega alustati 1933. aasta talvel. Kui palju möödunud aegade tolmu tõusis lammutamisel! Ja kui palju muigamist oli, et kas sellest hullust ettevõtmisest ikka saab asja! Aga sai!
Meie, noored, jooksime külades ringi ja tegime korjandust teeõhtu ja loterii jaoks. Üks andis mune, teine võid, kolmas raha, neljas püüli, kuidas kellelgi võimalust oli. Tühjalt ei tulnud me ühestki uksest välja. Ja ega me sinna läinud, kus kartsime naerualuseks saada. Loterii jaoks anti, kellel oli midagi valmis, kellel ei olnud, hakkas kibekiiresti tegema. Käisime lauluharjutustel. Kui tuli suvi, pandi pidu püsti. Kuna oli teada, milleks sissetulek läheb, oli palju rahvast. Oli pealinna rootslasi, tuldi ka Haapsalust, Vormsilt, Pakrist. Mõisa peretoa suur ahi oli siis veel alles, selles sai küpsetatud tordid ja saiad, mis teelauaks vaja oli. Martha oli selle asja hing ja teised lõid hoogsalt kaasa. Peo ajal istusime, tähtsust täis, ja müüsime seda head, mis oli.
Suvel käisime sammalt korjamas palkide vahele panemiseks. See pidi olema hall heinamaa sammal. Roheline metsaalune pidi lutikaid soetama. Korraldati ka oksjon Pärtli talu õues. Seal müüdi maha palju vanu majapidamisasju. Sissetulek läks kooli heaks.
26.06.1934, Alliklepa kooli ehitus
Siis jõudis kätte 1935. aasta. Maja oli valmis. Sisseõnnistamispidu peeti rõõmsal meelel. Külalisi oli palju. Mängiti vanaaegset rootsi pulma.”
Pulmamängus osalejad koolimaja juures.
Pruut Lisete Glaas, peigmees Johannes Lindgren
Külalised Alliklepa kooli sisseõnnistamise peol
Külalisi oli palju. Algas koolitöö ja seltsielu oma majas. Seltsielu eestvedajaks oli Martha Gottkampf.
Koolimaja ehitus „on kohapeal tekitanud juba märkimisväärse rahvusliku ärkamise (…) Proua Gottkampf teeb uskumatult rasketes oludes muljetavaldavat tööd ja saavutab üllatavaid tulemusi,” kirjutab Noarootsi kirikuõpetaja Sven Danell Nils Källströmile (1934).
Maja oli mõõtudega 25×8 m, valgusküllane ja ruumikas. Eesti kooli juhataja avalduse peale oli politsei ehituse paar korda peatanud – kord seetõttu, et õpetajanna oli abielus Soome kodanikuga, teisel korral väitega, et korsten laotud ahju peale. Kuid proua Gottkampfil oli Eesti kodakondsus alles ja ka korsten seisis kindlalt omaenda vundamendil. Ehitus jätkus ja maja mereäärsel metsaserval sai valmis.
„Väga ilus koolimaja,” ütles kohalesaadetud inspektor.
(Mõni aasta hiljem tuli Eesti kooli juhataja põgenikuna Rootsi – tema ka.)
16. juunil 1935 avati koolimaja kogu pidulikkusega, milleks rannarootslased olid suutelised. Kohal oli 400 kohalikku; pakrilased koos puhkpilliorkestriga, Höbringi laulukoor ja kohalike rootslaste koor. Kõnelesid kirikuõpetaja Sven Danell Noarootsist, Nikolaus Blees haridusministeeriumist, SOV esimees Mathias Westerblom, vallavanem Söderman. Mängiti vabaõhuetendust „Vihterpalu pulm”.
Koolist koos ajalehtede, raamatukogu ja raadioga sai Vihterpalu rootslaste kokkusaamiskoht. Seal pidas Sven Danell ka leerikooli; 1936. aastal leeritati üheksa rootslast – viimati oli see toimunud 1894. aastal.
Üheks tegevussuunaks oli luua tihedamad sidemed teiste rannarootsi aladega – Pakri saarte, Riguldi ja Noarootsiga –, käia sealsete rootslaste üritustel ja võtta vastu külalisi. Vihterpalu rootslased ei olnud enam üksi.
11. mail 1939, Martha Gottkampf oma õpilastega
Vilhelmine Sandvik meenutab kooli lõppu:
„See aeg oli lühike. Algas sõda. Martha koos kolme lapsega saadeti külmale maale. Rahva jutu järgi sellepärast, et oli abielus Soome kodaniku Viljam Gottkampfiga. Tema oli enne ärevaid aegu oma kodumaale läinud tervist parandama. Saksa okupatsiooni ajal sai kooli õpetajaks Martha õde Dagmar Sandvik.
Siis jõudis kätte Rootsi väljarändamise aeg. Rootslastest jäid tühjaks Pakri, Vormsi, Noarootsi ja rannakülad Moosi, Alliklepa, Kibru, Kurkse jt. Läks ka Dagmar Sandvik ja ei olnud enam kooli Alliklepas. Need, kes seal siis õppisid, läksid Vihterpalu eesti algkooli. Martha mattis ühe lapse võõrsil, kaks kutsuti isa kodumaale, sealt edasi läksid nad Rootsi sugulaste juurde.
Sõja lõppedes sai ring täis. Martha jõudis jälle kodumaale, algul elas ta meil, hiljem kutsuti Vihterpalu eesti kooli vene keele õpetajaks. Aastad möödusid. Ta sai loa Rootsi oma laste juurde minna. Alliklepa rootsi 6-klassislisest algkoolist on aga alles ainult vundament.”
Martha Gottkampf uinus vaikselt igavesele unele Rootsis 24. oktoobril 1990. aastal 95 aasta vanusena.
Täna meenutab tahvel RMK matkateel õpetajat ja kooli, mis kunagi oli Vihterpalu rootslaste kultuurikeskus.
Töötamise ajast peale Siberist naasmist Vihterpalu koolis, leiab mälestuse raamatust:
Boris Kivik ”Elu kui unenägu II”, lk 51
Kevadisel koolivaheajal tuli meie õpetajatel Gottkampfil, Pootsli ja minul idee, et linnas käimise võimaluste parandamiseks tuleb ikka midagi ette võtta. Mõtte algatajaks oli loomulikult meie agar pioneerijuhist mootorrattur Poots.
Otsustasimegi kolme peale osta endale Moskvitši.
Mõeldud – tehtud. Vabaduse väljaku (tol ajal kandis ta Võidu väljaku nime) lähedal Pärnu maanteel asuvas autokaupluses olid autod vabamüügil!
Nii ostiski Evald Poots peamiselt Marta rahadega 1.aprilli 1951.aastal meile tuliuue tumesinise Moskvitš 400. Auto hind oli vanas vääringus 9000 rubla. Seega 1961.aasta vääringus tuli tema eest igaühel vaid 300 rbl maksta.Võrdluseks minu kuusissetulek oli umbes 125 rbl. Majapidamine andis meile ka midagi sisse, nii ei valmistanud niisuguse summa Marthale kolme-nelja kuu jooksul maksmine mingeid raskusi.
Kuigi Poots ei omanud autojuhtimise dokumenti, oskas ta mingil märal juba sõita ja tõi auto samal õhtul koju. Liiklus oli sel ajal vaid n.ö.lapsekingades ja ega kontrollgi veel mingil tasemel olnud.
1950/51.õ.a. viimasel veerandil ja sellele järgneval suvel avanesid meil sootuks paremad võimalused Tallinnas käimiseks, sest meil oli ju auto. Linna me autoga ei sõitnud – meil oli tähtis pääseda Vasalemma, kus auto seisis ühe vana abielupaari aias.
Varsti pärast seda kutsuti Poots Nõukogude armee teenistusse.
Mis sai aga autost? Kuna meie ühisvara oli Pootsi nimel, vormistasime ta notariaalselt minu nimele. Kolmandal osanikul Marta Gottkampfil polnud aga nii palju püsivust, et autojuhtimist ära õppida, kuigi prooviti mitme õpetajaga. Nii ta lõpuks otsustas ka oma osa mulle ära müüa. See oli terve Vihterpalu ja naaberkülade peale ainuke erasõiduauto!
1941-1946 Väljasaadetuna Venemaal
Peter Nylander on küsitlenud Martha poega Sveni Rootsis. Selle pika reisi kirjeldus on avaldatud ajakirjas Kustbon 2/2000.
Martha oli abielus Wiljam Gottkampfiga, Soome agronoomiga. Neil oli kolm last: Gunhilda s. 1923, Sven s.1924 ja veel üks poeg, kes suri ainult 4 aastasena Siberis.
1941.aasta 28.juuni hommikul kell 4, tulid sõdurid nende koju ja andsid 2 tundi aega pakkimiseks. Võtke kaasa asju, et suudaksite taluda talvekülma, ütles üks sõduritest. Algul viidi nad Harku vanglasse. Kõigil sealolijatel oli üks ühine süü-välismaalase pass. Venemaa nägi ohtu nende maade kodanikes, kellega ta sõjas oli. Sellepärast tuli nad välja saata. Martha mehel oli õnne, sest ta oli sellel ajal Soomes.
Peale viie päevast vanglas viibimist algas loomavagunites sõit Venemaale. 36 inimest igas vagunis. Vagunites oli väga palav. Rong peatus tihti ja siis said nad õhku, vett ja midagi süüa. Narva lähedal Orul sai rong lennukilt pommitabamuse ja mõned vagunid põlesid ära. Sven kirjeldab kuidas nad lennuki kuulipilduja kuulide eest vaguni alla peitusid ja hiljem haavatuid abistasid.
Kahenädalase reisi järel saabus rong Gorki linna lähedasse Orjanski kloostrisse. Seal oli kogunemispunkt ja umbes 200-300 inimest. Siin märkasid venelased oma viga. Tuli välja, et ema ei olnud Soome vaid eesti-nõukogude kodanik. Teda ei peaks välja saatma. Martha lahutati lastest. Tagasi Eestisse sõit ei tulnud kõne alla. Ta sattus ühte Volga jõe äärsesse linna. Alles peale sõda sai ta tagasi Vihterpallu tulla ja jätkata tööd õpetajana.
Kloostrist viis tee Sveni 2500 km ida poole Aktjubinki linna. Seal oli olud rasked. Aasta pärast kodunt äraviimist sattus Sven veel kaugemale, Kokkosekki Karagandas. Külm ja nälg, viletsad riided ja jalanõud, saapad tehti autorehvidest.
1944.aasta lõpuks olid venelased soomlastega kokku leppinud ja Soome kodanikud said 18.novembril rongi istuda ja alustada 4 kuud pikkust sõitu Soome. Rootsi jõudis Sven oktoobris 1945 kus õde juba ees oli. Nad said elada sugulaste juures.
Emaga kohtusid Sven ja Gunhild 15 aasta pärast Bromma lennujaamas.