NÄITUS ,,Kuulsaid inimesi” Vilivalla kabelis

Evi Rauer 29. X 1915 – 17. IX 2004

Erilise isikupäraga näitlejanna, kelle jõuliselt tõene, vaatajaid sügavuti puudutanud looming nii teatri- kui kinolinal jääb alatiseks Eesti teatrilukku.

Foto

Evi Rauer võrsus end Euroopa meistriks võistelnud maadleja Kustav Raueri perest.

Kuigi Evi Rauer elas enamuse elust Tallinnas, armastas ta öelda: „Olen täitsa Rapla maakonna tüdruk!” Meeldejäävamaks ajaks elus pidas ta Märjamaa-mail olekut. Kõik tema sugulased ja head tuttavad elasid seal ja elavad praegugi. Velisel asus tema vanaema kodu. Raskustega tuli Evi Raueril kokku puutuda juba varakult. Ta oli vaid nelja-aastane, kui raske kopsuhaigus ema ära viis. 

Armastust ja hellust jäid talle jagama tädid ja vanaema. Mõne aasta pärast tuli majja võõrasema. „Imelised ajad need Haimres jõeäärses külas, Kalda talus. Suured heinamaad, kõrged sihvakad kased, madal talumaja, kõrged uksepiidad – väikese tüdruku ilus lapsepõlvekodu. Tädipoegade puust meisterdatud loomakeste karjatamisest ei väsinud ma iialgi. Neiuna kitkusin lina, saatjaks laul ja vahepeal tantski, mis oli mu suurim kirg,”

Evi õppis Tallinna eliitkooli E. Lenderi Gümnaasiumis. Teatrisse sattus Rauer enda sõnul juhuslikult. Kuigi tal oli kirg tantsida ja laulda, ei kippunud ta lavale. Kooli ajal tuli küll ette deklameerimisi ja väikseid lavakatsumusi. Sellest piisas, et pedagoogide seas levis kuuldus: Rauerist saab näitleja. Aga Evi isale, Kustav Rauerile, kes oli Euroopa meister maadlemises ja kellele spordimehe amet hiljem elukutseks sai, tütre lavalepääsemine passis. Isa tõi tütrele ajalehegi, kus anti teada, et Tallinna töölisteatri õppestuudio otsib noori näitlejaid. Kooli sissesaamine määras Evi Raueri edasise elutee. Kolm aastat Priit Põldroosi käe all teatrikunsti õppinud, veeretas juhus ta teele Viljandi teatri direktori Eduard Tinni, kes soovitas uute näitlejate valimiskonkursil osaleda. Müüjanna ametit pidanud neiu sooritas katsed suurepäraselt ning 24-aastasena 1939.aastal sai tast Ugala teatri näitleja. See aasta tõi talle neli suurt osa. Armsaimaks osaks sellest ajast jäi A. Arbuzovi „Tanja”. Tema mängitud kandvatest  rollidest nimetatakse veel: nimiosa E. O’Neilli „Anna Christies“, A. Mälgu „Lõunatuule“ Ellen, jõulisi, traagilise saatusega naisi nagu Gurmõskajat A. Ostrovski „Metsas“, Tatjana B. Lavrenjovi „Murrangus“.  Evi Rauer suuri ajaloolisi osi, dramaturgia tipprolle ei mänginud. Ta tahtis väga kehastuda mõneks kurjaks inimeseks, aga selliseid rolle talle lihtsalt ei pakutud.

Näitlejatee võinuks katkestada paadisõit

Evi Rauer oleks võinud põgeneda koos isa ja võõrasemaga Rootsi. Aga ta ei tahtnud. Vanemad lahkusid varem ja jäid võõral maal ootele, aga keda ei tulnud, oli tütar. Üheks põhjuseks oli abikaasa Arnold Sikkeli sundmobiliseerimine Saksa sõjaväkke ja väike tütar Piret. Teine, keerulisem põhjus oli Evis eneses. Ta pidas Eestimaad pühamaks lapikeseks maailmas.

Arnold Sikkel (28. VIII 1912 Tallinn – 22. XII 1974 Pärnu), oli samuti  näitleja. Eesti NSV Teatriühingu liige (1950). Piret Sikkeli isa. Ta lõpetas 1932 Narva ühisgümnaasiumi. Töötas samast aastast Narvas elektrikuna ning osales Võitleja seltsi kooris ja balletirühmas, oli 1937–1939 Narva Teatri inspitsient ja näitleja, 1939–1942 Ugala näitleja ning 1942–1974 Endla näitleja ja lavastaja. Mänginud filmis („Ühe küla mehed”, 1961; „Libahunt”, 1968; „Väike reekviem suupillile”, 1972, kõik Tallinnfilm). Eesti NSV teeneline kunstnik (1957). 

1942. aastal sai Evi uueks töökohaks Pärnu teater Endla, kus ta töötas kolm aastat. Kuid miski magnet kiskus Evi Rauerit „paadimehe” linna ja koos pisitütrega ta teekonna Mulgimaale, mõistagi Ugalasse, ette võttis. Teistkordselt Ugalas töötatud aega pidas näitlejatar imeliseks.

Peanäitejuhi Enn Toona eestvedamisel läks trupp Tallinna esinema ning rahvas sai teada, et Ugala on ikkagi teater! Ajalehed kirjutasid rajooniteatri heast tasemest.

Ants Eskola ja Meta Luts olid kindlad, et Evi Raueri õige koht on teatrilaval ja just Eesti Draamateatris. Draamateatris mängitud rollidest pidas Evi Rauer kõige meeldejäävamaks Maria Sergejevna osa „ Tagahoovis” ja „Libahundi” Marit. Veel nimetatakse tema esinemist draamateatris nimiosaga K. Trenjovi  „Ljubov Jarovajas“, Oksanana Korneitšuki „Eskaadri hukus“. 

Ühtäkki sai isu Draamateatris töötada otsa ning tema ellu tuli hoopis uus noot. Kümneks aastaks sukeldus ta Vello Rummo ettepanekul teletöösse. Temast sai ETV-s Soome saadete režissöör, hiljem kultuuri- ja kirjandussaadete toimetaja. Teletöö kõrvalt sai ta aega sisse põigata Raadiomajja ning kuuldemängudes mitmeid osi sisse lugeda. Siia juurde veel filmielu, sest inimene, kes teatrilaval silma jääb, saab märgatavaks ka filmitegijatele. 1951. aastal kinnitati Lenfilmi/Tallinnfilmi ühistööna valmiva „Valgus Koordis” kõik osatäitjad Moskvas. Teenijanna Roosi ossa kandideeris viis naist. Sobivaks ei osutunud aga ükski. Filmivõtted algasid, aga Roosit polnud! Epp Kaidu pakkus välja Evi Raueri „ülevaatamist”. Sobis. Ja lavalauad asendusid võtteplatsidega. Uut katsumust pidas 35-aastane naine põnevaks. Teatri- ja filmielu käisid Raueril käsikäes. Riburada tulid osad filmides “Ukuaru,”„Jahid merel”, „Andruse õnn”, „Tagahoovis”, „Perekond Männard”, „Libahunt”, viimane neist jäi Evi Rauerile kõige südamelähedasemaks. Viimase filmirolli „Kallis härra Q” ja „Valgus Koordis” vahele jäi 47 aastat.

Teletöölt (1958 -1968) ETV režissöörina lahkus Evi Rauer tervislikel põhjustel ning jälle viis armastus Viljandimaa teatri vastu ta viieks aastaks Ugalasse tööle. Sealt lahkus ta 1973. aastal ning jäi väljateenitud pensionile. Aga ega ta sinna kauaks jääda saanud – tuli Tõnis Kask ja „Õnne 13″. Evist sai Peediansu Maie. Õnne tänava loos mängimine pakkus Evi Rauerile suurt lusti. Ta armastas end võrrelda vana tsirkusehobusega, keda igale poole taritakse. Saatus mängis talle selle osa kätte. Kohtumisel endise kolleegi „Õnne 13″ režissööri Tõnis Kasega trammis aeti niisama maast ja ilmast juttu. Mõne päeva pärast helistas talle Kask ja pakkus rolli. Temast sai Peediansu Maie. „Ta oli säde ise. Ma valisin ta „Õnnesse” teadlikult. Tema puhas ja selge diktsioon on eeskujuks praegustele näitlejatele. Ta sai Panso kooli – sosin pidi saali nurka kostma. Ta oli üldse inimene, kes kunagi pakutavast osast ära ei ütelnud, vaid siis, kui tervis hea polnud.”, meenutas Tõnis Kask.

Lihtsa ja väärika mängulaadiga, väga isikupärase ja meeldejääva näitlejana oli Evi Rauer laval ja ekraanil alati veenev.

 

Oma ema vaatasin esimesest reast

Foto

Piret Sikkel (1966–76 Traks, aastast 1976 Agu; 10. IX 1941 Viljandi), näitleja. Eesti Teatriliidu (1972–2005) ja Näitlejate Liidu liige (1995–2005). Arnold Sikkeli ja Evi Raueri tütar. Olnud abielus Adolf Traksiga.

Lõpetas 1960 Tallinna 18. Keskkooli ja 1965 Draamateatri õppestuudio. Töötanud 1968–1980 Rakvere Teatris ja 1980–1997 Nukuteatris.

Näitleja ande andis Evi Rauer edasi oma tütrele Piret Sikkelile. Nii nagu näitlejate elus üsna tavapärane, oli ka väikese Pireti koht üsna tihti teatrietenduse esimeses reas. „ Mäletan, kuidas ema ühes operetis mängis. Istusin etendusel esimeses reas. Üks onu mu kõrval küsis, et miks nii väike tüdruk nii hilja etendusel on. Mina näitasin sõrmega lavale ja ütlesin kõva selge häälega: „ See on minu ema!” Vaheajal ema noomis, et etenduse ajal ei tohi rääkida. Ja muidugi kordasin ma seda sellele onule sõna-sõnalt edasi,” meenutas aastaid Rakveres ja nukuteatris töötanud näitleja Piret Sikkel. Näitleja laps polnud alati kerge olla, olid pikad ja lõputuna tunduvad õhtud, mil ema koju oodatud sai.

Piret Sikkeli ühestki lapsest küll näitlejat ei saanud, kuid see ei peagi alati nii olema. Birgitta Tints, võiks vanaemast raamatu kirjutada: „Olen temalt ellu kaasa saanud hea „vanaaegse” kasvatuse. Kuidas istuda, astuda, süüa, tervitada ja vanemate inimestega suhelda – need tarkused on kõik temalt pärit. Temalt olen õppinud kõva häälega luuletusi lugema. Oma lapsepõlves olin väga palju tema hoole all ja esimesest viienda klassini elasin tema juures linnas. Seda, et mu vanaema on näitleja, pidasin väga tähtsaks. Mulle meenuvad tema osad kuuldemängudes ja telelavastustes. Meenub, kuidas ta 7. keskkoolis näärivana mängis – Draamateatrist laenatud kuningas Leari mantel seljas ja läkiläki peas… Käisime vanaemaga tihti Metsakalmistul, kus ta nüüd ka ise Salme Reegi kõrval puhkab, vanaisa vanemate haudu korrastamas. Kord leidsime hauaplaadi tagant hiirepesa poegadega. Kõik jooksid nelja tuule poole laiali. Vanaema püüdis neid, kuid tulutult. Andsime alla. Vanaema tegi nukraks, et olime hiirepojukeste kodurahu häirinud.”, meenutas Birgitta Tints.

On õnn olla ema, vanaema, vanavanaema ja isegi vanavanavanaema – selle tiitlini ei jõua igaüks, aga Evi Rauer jõudis.

Allikad:

24.09.2004 Eesti Kultuurileht Sirp

Eesti Entsüklopeedia